Kujutab endast juuksekarvade peenenemist, millega meestel kaasneb pealae ja otsmikupiirkonna kiilanemine, naistel juuste hõrenemine tsentraalse juukselahu piirkonnas ja ka külgedel. Androgeenilise alopeetsia arengu põhjused on geneetilised ja seisnevad meeste suguhormooni testosterooni aktiivse vormi dihüdrodestosterooni kahjustavas mõjus karvafolliikulitele. Moodustub see karvafolliikulis asuva fermendi mõjul. Dihüdrodestosteroon tungib folliikulite rakkudesse, kutsub esile nende düstroofia ja seega ka nendest arenevate karvade düstroofia. Juuksekarvad jäävad alles, kuid nad muutuvad õhukeseks, lühikeseks, värvituks (udekarvad) ja ei kata enam peanahka, mistõttu pealagi muutub kiilaks. 10-12 aasta pärast kattuvad folliikulite avad sidekoega ja nendest ei saa areneda enam isegi udekarvu.

On liigne karvakasv naistel. Need karvad on pikad, tumedad ja karmid, erinevalt udekarvadest, mis on pehmed, lühikesed ja peaaegu värvitud. Seda haigust esineb vaid naistel. Liigne karvakasv esineb androgeentundlikes kohtades: näol, rinnal, selja ülemises osas, õlgade piirkonnas ja küünarvartel, laubal, reie esiküljel, tuharatel, säärtel. Haiguse ravi põhineb hormonaalse fooni muutmisel ja karvad saab pikemaks ajaks eemaldada ka kosmetoloogilistel protseduuridel - kasutatakse elektri-, laser- ja valgusepilatsiooni, olenevalt patsiendi karvade ja naha tüübist ning värvusest.

On krooniline põletik, mis kahjustab neid pea ja keha piirkondi, kus on palju rasunäärmeid. Dermatiiti põhjustavad pärmilaadsed seened Malassezia - Malassezia restricta ja eriti Malassezia globosa. Seborroiline dermatiit võib olla kaasasündinud - geneetilisest soodumusest tingituna toodavad rasunäärmed liiga palju naharasu. Võib olla ka omandatud ning sel juhul põhjustavad rasunäärme talitluse häireid mao-seedetrakti probleemid, peaaju veresooned, immuunsüsteemi häired. Kaasasündinud seborroilise dermatiit pole ravitav, kuid omandatud dermatiit allub ravile, kui kõrvaldatakse selle tekkepõhjus.

On organispetsiifiline autoimmuunne haigus, mis tekib, kui karvafolliikulid on kaotanud immuuntolerantsuse. Koldeline alopeetsia võib avalduda ühe või mitme eri suurusega ümara koldena, mis asuvad juustega kaetud peanahal, kulmude, habeme, ripsmete või keha piirkonnas. Haiguse arenedes kolded suurenevad ja võivad ühineda, moodustades mis tahes kujuga kahjustatud piirkondi.

On liigne karvakasv mis tahes kehaosal, olenevalt vanusest, soost ja etnilisest kuuluvusest. Karvad on hüpertrihhoosi korral tavalisest pikemad ja olenevalt tekkepõhjusest kas udekarvad või pikad karvad. Omandatud hüpertrihhoosi kõige levinumad põhjused on mõne näärme sekretoorse funktsiooni häire, hormonaalse fooni muutused raseduse ja kliimaksi perioodil, hormoonpreparaatide pikaajaline tarvitamine. Omandatud hüpertrihhoosi eri vormide põhjuseks võivad olla närvisüsteemi- ja infektsioonhaigused, ainevahetushäire. Liigset karvakasvu täheldatakse kohtades, mida on pikka aega mõjutanud naha verevarustust suurendavad, nahka traumeerivad ja ärritavad faktorid: mõned välispidised vahendid, kohalikud soojaprotseduurid, karvkatte ja naha füüsiline mõjutamine krooniliste põletikuprotsesside tagajärjel.

On sündroom, mida iseloomustab helbeliste nahaosakeste suhteliselt pikaajaline ja kiire teke. Kõige tihedamini esineb rohkete juuksekarvadega kaetud peanahal. Kõõm on seborroilise dermatiidi kergem vorm. Kõõm võib tekkida ainevahetushäire tagajärjel, mille tõttu häirub ka rasunäärmete (seborröa) talitlus või/ja tekib seeninfektsioon. Tähtis faktor on pärilikkus (naha ehituse ja sekretsiooni iseärasused).

On krooniline infektsioonhaigus, dermatoos, mis kahjustab peamiselt nahka. Tavaliselt avaldub psoriaas punaste, liigkuivade, nahapinnast veidi kõrgemate laikudena – nn paapulitena, mis omavahel ühinevad. Psoriaasi põeb 2-4% elanikkonnast. Psoriaasilaigud ilmuvad esimest korda kohtadesse, mis kontaktis teiste objektidega kõige enam hõõrduvad või on kõige suurema surve all – küünarnukid, põlved, tuharad. Kuid psoriaasilaigud võivad tekkida mis tahes kohta, sealhulgas juustega kaetud peanahale.

On juuste pöördumatu väljalangemine karvafolliikulite kahjustumise tõttu põletikuprotsesside või õnnetusjuhtumite tagajärjel. Armalopeetsia põhjuseks võivad olla infektsioonid (viirus-, bakteriaalsed, seeninfektsioonid), mis kutsuvad esile põletikulisi reaktsioone ümber peritrihhide, kuhu selle tulemusena tekib sidekude. Kui infektsiooni on ravitud õigel ajal, võivad juuksed alles jääda. Ka tekib armalopeetsia tihti füüsiliste traumade tagajärjel – vigastused, kuuma- ja keemilised põletused. Välja kujunenud alopeetsia raviks on olemas vaid üks meetod – kirurgiline. Kiilaks jäänud kohad kas eemaldatakse, kui need pole liiga suured, või nendesse kohtadesse siirdatakse terved folliikulid piirkondadest, mida alopeetsia pole kahjustanud.